Natuke tänavavalgustust, palun!

Jookseks küll, aga probleem on selles, et juba kell 20 on kottpime ja argipäeviti võib olla nii palju kohustusi, et varem jooksma lihtsalt ei jõua. Aga Jaansoni rajal ei põle ühtegi tuld. Isegi kui julgeks sinna jooksma minna (pisargaasiga näitaks), siis võib pimedas jalad murda. Ise keeran sillalt tulles juba Aru tänavalt ära, masinatehaseni tõesti ei julge joosta. Ja varsti läheb juba kell 16 pimedaks...

Aina jookseks

Ilmad on jooksmiseks lihtsalt jumalikud. Ja üldse kogu loodus. Eile õhtul enne kaheksat võis vanalt sillalt mere poole vaadates näha suurepärast vaatepilti - punane päikeseloojangu kuma kõrvuti ulmeliselt ahta, väga madalal rippuva kuusirbiga.
Tagasi joostes oli kuu juba kadunud. Siis võis nautida uut kaunist vaadet - neoonreklaamid peegeldumas siledal jõeveel. Muidu on kallas kottpime, valgusreostuse üle küll enam kurta ei saa.

Murdepunktist üle?

Teooria, et kui alguses tuleb ennast jooksma sundida, siis hiljem hakkab see lihtsalt meeldima, peab ilmselt paika. Mingist hetkest pole see enam piinav kohustus, vaid täitsa tore tegevus. Ma võin öelda, et mulle isegi juba meeldib joosta.
Täisti häiriv oli, kui orkaan Katia sekkus aktiivselt minu trenniellu. Ta saatis paduvihma just sel hetkel, kui ma uksest välja astusin, et jooksma minna. Keerasin tagasi (tõeline sportlane muidugi nii ei teeks), aga kahju oli küll, et joosta ei saanud. Järgmisel päeval kibelesin juba varakult.

Leevendus jõusaalist

Eile läksin oma kangete jalgadega jõusaali, lootes seal oma lihased töökorda saada. See aitaski! Täna veel puhkepäev ja homme jälle rajale. Aga pühapäevasele kümnekilomeetrisele sügisjooksule siiski ei kibele, vara veel.
Loodan ilma paranemisele.

Jalad on niiii kanged

Esimeses eufoorias arvasin, et lähen järgmisel pühapäeval SEB sügisjooksule ka. Jooksin juba üheksa kilomeetrit ära, asi see siis kümme joosta!
Tänane hommik tõi mu maa peale tagasi. Trepist üles sain, aga alla väga vaevaliselt. Treener ütles juba eile, et ära järgmist päeva puhkepäevaks võta, muidu jäävad jalad kangeks. Tee rahulikult üks 5-kilomeetrine ring. Vastu õhtut läksingi. See oli nii raske! Olin eilsest veel nii kurnatud, et suutsin hädavaevu kolm kilomeetrit ära kooserdada. Enesetunne küll paranes, aga ei saa öelda, et väga märkimisväärselt.
Mis edasi?
Kõigepealt taastun. Siis tunnen lihtsalt jooksmisest mõnu. Ja eks siis paistab.

TEHTUD!!!!!

Nüüd on see tehtud! Kui aus olla, siis hirm jooksu ees oli liiga suur, tegelikkuses see ei olnud nii raske. Võib-olla oli abi sellest, et laadisin eile õhtul MP3-e särtsakaid sambarütme täis ja need hoidsid meeleolu üleval. Igatahes, oma üllatuseks, finišeerusin ma juba 1,14 ja esialgne hirm, et finiš suletakse enne, kui ma kohale jõuan, osutus asjatuks. Sellepärast pole mul ka fotot finišist. Ütlesin lastele, et ega ma enne 1,25 ikka kohale ei jõua, pange selleks ajaks fotokas valmis ja nad magasid mu lihtsalt maha.
Olen väga rahul. Suured tänud treenerile! Samuti kõigile toetajatele. Pulsikell ütles, et kulutasin 700 kcal. Super!

Sõber ikka abiks

Intensiivsemad treeningud enne Jaansoni jooksu on läbi. Jäänud on ainult rahulik kulgemine, et vormi hoida. Ja treeneri soovitus on - tee seda metsas, see hoiab stressi eemal.
Tõepoolest, Raeküla metsas hõljub joovastav osoon, rada vetrub rahustavalt ning autod ei tuututa. Ja ikkagi ronivad pähe kiuslikud mõtted. Aga mis siis, kui ilmataat on pühapäeval kehvas tujus ja saadab paduvihma. Siis on kindlasti palju raskem.
Selliseid mõtteid aitab vaigistada sõbranna kaasameelitamine jooksuringile. Kerge sörk, meeldiv vestlus ja ei mingit muret.

Pulsikellast on tõesti palju abi olnud

Nüüdseks on intervalljooksud läbi, sest nagu treener ütleb, ega enne pühapäeva enam midagi juurde ei treeni. See, mis on, see on.
Pulsikellast on tõesti palju abi olnud, sest kogu treenimine on üles ehitatud pulsi sagedusele ja distantsile. Tõenäoliselt oleksin ilma selle targa väikese vidinata ka üle treeninud ja piitsutanud ennast viimase piirini, sest natuke ju jõuab ikka veel. Ja pärast oleks olnud raske sellest kurnatusest väjla tulla.
Päris korralik närv on sees, et kas ma ikka suudan. Äkki ma ei jõuagi finišisse? Aga nii ei tohi vist mõelda.

Inimesed on ilusad ja head...

Avastasin praegu, et olen oma blogi kaheks nädalaks unarusse jätnud. Andestamatu lohakus, luban ennast parandada.
Inimesed on ikka tõesti ilusad ja head. Eile Jaansoni rajal jooksis minust mööda armas neiu ja pöördus minu poole: "Tere! Ma tahtsin teile öelda, et see mis te teete, on väga lahe." Nii armas! Tema jooksis küll minust oluliselt kiiremini, aga mul läks ka kohe samm kiiremaks.
Mõtlesin veel täna hommikulgi tema peale ja otsustasin, et kui näen midagi positiivset, siis ei libise sellest lihtsalt mööda (nagu tavaliselt), vaid ütlen inimestele midagi toredat. Avastasin, et see teeb ka endal tuju rõõmsaks. Kuidas ma selle unustanud olin?
Aitäh, armas neiu!

Kas ma armastan jooksmist?

Sügiseseks muutuvad ilmad panevad suvele tagasi vaatama.
Kas ma naudin jooksmist, nagu esialgu lootsin? Ei, seda küll öelda ei saa. Jooksma ei vii mind praegu mitte soov või vajadus, vaid hirmutav kuupäev 4. september. Kui Jaansoni jooks on möödas, alles siis lähen jooksma jooksmise enda pärast. Alles siis saan joosta pingevabalt ja sellises mahus, mis mõnus tundub.

Liiklus tiheneb

Alates juuli lõpust on liiklus Jaansoni rajal tihenenud. Iga päev on rohkem jooksjaid. Kõige tõenäolisemalt treenivad nad Jaansoni jooksuks.
Aega on jäänud murettekitavalt vähe. Praegu soovin küll, et saaks ühe kuu kauem treenida. Jooksmine ei ole enam lihtsalt jooksmine, lisandunud on pabistamine selle pärast, kas ma ikka finišini välja vean.

Tunnen jooksust puudust

Kes oleks võinud arvata, et hakkan jooksust puudust tundma... Treener ei luba pikemat distantsi kui 5 kilomeetrit ja sellestki tuleb pool käia. Tahaks rohkem! Aga trauma tuleb välja ravida. Teine variant on trenn jalgrattal, kuid jooksmine on mulle juba rohkem meeldima hakanud. Kannatust!

Taas eetris

Lõpuks ometi on arvuti remondist tagasi. Treeninguid selle puudumine muidugi ei seganud.
Olen nüüd nädala treeneri näpunäidete järgi treeninud ja mulle meeldib. Nüüd on trennis vaheldus - erinevad distantsid, erinevad kiirused, puhkus ja ... jalgratas.

Väike(?) vastik trauma

Nüüd on juba viis päeva sellest, kui maastikujooksul põlve vigastasin. Algul tundus, et midagi hullu ei juhtunudki ning läksin järgmisel õhtul seitset kilomeetrit jooksma. Aga järgmisel päeval ei saanud hästi käiagi.
Nüüd on juba tunduvalt parem, eile jooksin väikse tiiru, aga vist oli vara veel. Peaksin seda pealesunnitud treeningpausi võtma kui puhkust, aga ootan juba kannatamatult, millal jälle jooksma saan.

Reaalsus

Reaalsus on karm, nagu tavaliselt.
Eile tuli mõte, et osaleks tavapärase trenni asemel hoopis Meremiilijooksul. Saaks teada, mis tunne on, kui stardis kõik eest minema pühivad ja eks väike lootus oli ka, et ehk ma ikka päris viimaseks ei jää. See lootus oli muidugi asjatu.
Stardis kõik jooksidki lihtsalt mu eest minema. Eks ma püüdsin tubli olla ja mitte maha jääda ja lõin pulsi kohe alguses lakke ning joosta enam eriti ei jaksanudki. Kui poole peale hakkasin jõudma, siis isegi mõtlesin, et tagasi ma siit lipu juurest küll enam joosta ei suuda. Aga seal olid sellised toredad ergutajad: " Ära jää seisma, suudad küll veel!! Hinga!" Jooksin siis edasi. Aitäh neile! Nõme oleks olnud nii lühikest distantsi pooleli jätta. Igatahes finišeerusin uhkes üksinduses.
See oli siiski asjade normaalne käik, sest olen harjutanud aeglases tempos pikemaid vahemaid ning pulssi pole üle 140 eriti lasknud.
Ja nüüd jälle trenni, sest Jaansoni jooksul tahaks finišeeruda enne kui kohtunikud koju lähevad!

Aroomiteraapia

Pühade ajal kaotatud vorm hakkab tasapisi taastuma, tänane kuus kilomeetrit ei olnud juba enam nii raske. Õnneks on jooksmine praegu nagu aroomiteraapia, sest aedades õitsevad jasmiinid. Minu lemmiklõhn!
Paraku hõljub aedadest ka isuäratavaid grillimise lõhnu ja see on juba aroomipiinamine.

Jaanipuhkus küll kasuks ei tulnud

Minu jaanipuhkus venis küll liiga pikaks. Seitse päeva jooksma ei jõudnud, seda asendasid grillimised ja maiustamised. Nüüd on tunne, nagu oleks treeningutes terve kuu tagasi kukkunud. Hädavaevu jõudsin viis kilomeetrit ära joosta. Pulsikell muudkui piiksus - liiga aeglaselt.
Ei taha isegi mõelda, kuidas veel jõulud mõjuda võivad.

-350kcal ühe jooksuga

Täna jooksin 7 kilomeetrit ja pulsikell aitas ilusti pulsi ühtlasena hoida. Aga mitte ainult. Tagasiteel, kui samm hakkas aeglasemaks jääma, andis see signaaliga märku, et tempo on liiga aeglane. "Jooksma tulid, mitte jalutama!"
Sain ka teada, et kulutasin 350 kcal. See on küll natuke pettumust valmistav - üks tükk torti ja nii palju tööd, et seda olematuks teha.

Esimene trenn pulssi lugedes

Sain oma pulsikella GARMIN FR60 Bundle küll juba eile õhtul kätte, aga vihma hakkas nii tugevalt sadama, et lükkasin katsetamise tänasele. Nägin aknast, kuidas üks sportiv mees mööda jooksis, aga endas sellist motivatsiooni ei leidnud.
Nüüd pulsikellast. Kell on muidugi vähe öeldud, sellega on kaasas lisaks pulsivööle ka väike vidin, mis käib tossu paelte külga. See väike vidin (jalaandur) edastab igal sammul kellale läbitud distsntsi ja tempo. Korraga muutus mõistetavaks, kuidas teha internetist leitud 12 minuti testi. Näiteks, kui läbid 12 minutiga vahemaa 1410-1570 m, siis on tase madal. Varem ma oma distantsi nii täpselt mõõta ei saanud.
Ja kogu info salvestub automaatselt arvutisse, kui oled sellele piisavalt lähedale läinud.
21. sajand!
Nüüd pean natuke aega võtma, et kõik võimalused endale selgeks teha. Esimene tähtis asi, mis ma teada sain, et ma treenin liiga kõrgel pulsisagedusel.

Idülliline trenn

Käisin eile jõe ääres seitset kilomeetrit jooksmas. Ja seal avanes väga idülliline vaatepilt. Pardimamma sulistas oma imearmsate triibuliste udusulis poegadega ning kosklaema enda seljassõitvatega. Ta peab vist terve päev kedagi sõidutama, sest poegi oli seitse või kaheksa, aga üle kahe korraga selga ei mahu.

No ei oska mina pulssi lugeda!

Olen nüüd jõudnud sinnani, et peaks hakkama ka tempot arendama. Uurisin asja interneti avarustest ja selgub, et kogu mäng käib ikka pulsisageduse ümber. Ja pidi olema väga lihtne seda ise kaelalt lugeda. Võib-olla tõesti, kui sul on meditsiiniline haridus. Minul ei ole.
Hakkasin siis pulsikella otsima ja sain teada, et ajakirja Digi testi pani kinni Garmini mudel. Nende kodulehte vaadates leiab päris uhkeid mudeleid http://www.garmingps.ee/, aga valida ju ei oska. Võtsin siis ühendust firmajuht Margus Talvega ja ta tegi mulle täieliku koolituse. Koos valisime välja mudeli GARMIN FR60 Bundle (NAISTE).
Usaldus on suur - ikkagi testivõitja. Kibelen juba proovima.

Väikesed spurdid hakkavad lõpuks õnnestuma

Läksin eile õhtul rajale mõttega joosta kuus kilomeetrit. Päris alguses jooksis minust mööda üks noormees, nagu postist. Ego sai korraliku võmmu kuklasse. Noormees kuulas muusikat. Hakkasin mõtleme, et võib-olla ongi kergem joosta, kui mingit innustavat muusikat kuulata.
Tegelikult mõtlesin, et tuleks kiirusele ka tähelepanu pöörata. Tegin lõpus korraliku spurdi ja seekord õnnestus. See tegi küll tuju heaks.

8 kilomeetrit!

Nüüd on suures hämmingus ka minu koer, sest ka tema distants kasvas hüppeliselt 5-lt kilomeetrilt 8-le.
Ega need tossud nüüd päris minu eest ei jookse, aga jooksmise teevad oluliselt kergemaks küll. Eile ma veel 8 kilomeetrist ei mõelnud, aga täna tundus tehtav. Oli küll väga väsitav, aga ära jooksin. Tuleb ikka usaldada kaasaegseid tehnoloogiaid, arendustööd on kõvasti tehtud.
Näiteks Google Maps. Kui tahan tänavatel joosta, panen seal oma teekonna paika ja see näitab mulle meetri täpsusega, kui palju ma jooksin.
Ikkagi 21. sajand!

Varustus ON oluline!

Olen hämmingus. Jooksin täna 6,5 km ja pingutus ei olnud suurem, kui  tavaliselt 5 kilomeetriga, pigem väiksem. Tõenäoliselt tegi varustus osa tööd minu eest ära:)
Asi selles, et mul on nüüd täiesti uus varustus. Seda tänu New Balance´ile, kes otsustas toetada minu sporti propageerivat üritust.
Minu erilised lemmikud on uued jooksutossud. http://www.newbalance.co.uk/Product/WR1080LS Need on nii vetruvad ja kerged, et tunnen end Hermesena, kes tiivakestega sandaalides ringi lendas. Samm läks kohe palju kergemaks.
Siis on mul veel erilised "compression" püksid, mis on tehnoloogia viimane sõna. http://www.shopnewbalance.co.uk/AWPZ1227BK Neid on küll raske jalga saada, aga nende eriline materjal ja lõige aitavad vigastusi vältida ja lihastel taastuda ning veenilaiendeid ennetada.
Lisaks veel "hingavad" särk ja tuulepluus. Palav ei hakanudki!
Tagajärjeks see, et kui ma tavaliselt  kannatamatult ootan viiendat kilomeetriposti, siis täna oleks võinud peale 6,5 km veel edasi joosta, aga kodu tuli vastu ja kell oli ka juba palju.

Homme proovin 7-t kilomeetrit.

Võib-olla see on isegi tore...

Tunnen, et hakkan isegi mõistma inimesi, kes jooksmas käivad. Mitte, et ma protsessi ennast väga naudiksin, aga enesetunne on pärast jooksmist kuidagi eriliselt kerge. Ja tundub, kopsudesse mahub rohkem õhku ja see õhk on puhtam ja elu ilusam.
Võib-olla tuleb see sellest, et ma olen endaga rahul - sest ma suudan!
Täna ma muidugi eriti ei suutnud, sest ilm läks ootamatult palavaks ja mina läksin jooksma keset päeva liiga paljude riietega. Siiski on tore, et suvi lõpuks tuli.

Tempo?

Tempoga on küll pahad lood. Olen siiani üritanud ainult distantsi pikendada ning kiiruse madala hoidnud.
Eile peale tööd oli selline tunne, et kohe kuidagi ei viitsi pikka ringi joosta. Siis tuligi päästev mõte, et teen lühidalt, 2,5 km ja hoopis tõstan tempot. See tekitas sellise lootusetuse tunde, et olen jälle alguses tagasi. 2 km aeglast jooksu pole mingi probleem ja, et ikka lõpuni välja vedada, jätsin oma lõpuspurdi viimasele 500 meetrile. Sellest realiseerus umbes 300 m, viimase lõpu pidin käima. Masendav!
Tuleb edasi treenida.

Jooks on parem kui kohv

Nüüd ma olen ikka juba päris kindel, et hommikune jooksuring äratab ja ergutab oluliselt paremini kui tass kohvi. Kohvi juua on muidugi mõnusalt mugavam, aga jooks on jälle palju effektiivsem. Kui see ainult nii raske töö ei oleks! Ja võttis ainult poolteist kuud, et sellest aru saada. Ma olen väga tänulik mõttevälgatuse eest, hakata sellise "lollusega" tegelema!

Uus tase - 5km

Järgmine kilomeetripost on murtud!
Kuigi ma viimasel kilomeetril nii ebainimliku häälega ähkisin, et inimesed juba eemalt mind kuuldes rajalt kõrvale hüppasid. Mis sest, et normaalne näovärv taastus alles kahe tunni pärast. Ikkagi pool distantsi on juba jõukohane!
Ja see on aega võtnud poolteist kuud. Ning üle kolme kuu on veel ees. Kui aus olla, siis ma arvasin, et see saab palju raskem olema. Meeleolu on ikka väga lilleline ja optimism laes.
Kuigi vanarahvas ütles, et see lind, kes hommikul vara laulab...

Igas töös peitub alati üks suhkrutükk...

Kuigi jooksmine on minu jaoks endiselt raske töö, on sellega kaasnenud ka esimene boonus. Selle jaoks tuli lihtsalt rajale minna hommikul kell 6. Kõlab küll täieliku masohismina, aga just sel ajal on kõige tõenäolisem kopraperet askeldamas näha. Selline vaatepilt on küll väärt mõningast enesepiinamist. Isegi korduvat.

Sõber abiks

Nüüd on siis esimene ületreenimine ka seljataga. Trenn ilma ühegi puhkepäevata viib lõpuks kurnatuseni, vähemalt minu taseme juures. Pidin taastumiseks kolmepäevase pausi tegema. Ja peale pausi rajale minna oli nii raske!
Raske on olnud kogu aeg, ei ole veel olnud sellist tunnet, et hurraa - nüüd saab jooksma minna. Aga peale pausi tuli ennast eriti sundida. Tore, kui on selline sõber, kes jooksma tuleb ja aitab motivatsiooni üleval hoida! Isegi, kui koos ei jookse mõtled ikka, et tema oli nii tubli ja hommikul jooksis, pean ka minema.

Ilmataat on pahur vanamees

Täna jäin joostes jälle vihma kätte (juba teist korda). Riided said märjaks ja külm hakkas. Siis tulid küll sellised mõtted pähe: "Mida ma teen? On mul seda vaja?"
Tuleb vist parem varustus muretseda, eks seda vihma tuleb suve jooksul veel.

Ühildamine

Kas saab ühendada jooksu mõne muu tegevusega, et aja kulu oleks väiksem ja trenn ikka kindlalt tehtud saaks?
Esimene õnnestunud kombinatsioon oli samaaegselt jooksmisega koera jalutada. Koerale meeldib. Iga kord, kui ma esikusse lähen, istub ta lootusrikka näoga mu jooksutossude kõrvale.
Järgmine ühildamine oli poodijooks. Sõbrad helistasid, et tulevad grillima. Vaja oli ainult paar pakki grillvorsti ja jooksuring oli ka veel tegemata ning ei tahtnud endale õhtul öelda, et trenn jäi tegemata, sest külalised käisid. Terve nädala toidukraami muidugi joostes ära ei too ja pood peab ikka sobivas kauguses olema.
Võimalusi on kindlasti veel - jooks kooli või lasteaeda (siis ikka see ots, kui last kaasas pole), jooks töölt koju ja miks mitte ühildada sõbrannaga klatšimist jooksuga.

Päike

Kõige paremat motivatsiooni õues sportimiseks annab ilus kevadine ilm. Seda õnneks jätkub ja nii on Jaansoni rajal tihedam liiklus, kui ükskõik millisel külgneval tänaval.
Tõenäoliselt tänu päiksele pole ka minul tagasilööke olnud, tahtmist jagub ja distants on veninud kahele kilomeetrile.

Eesmärk

Endale seatud eesmärk muutub kohe reaalsemaks ja siduvamaks, kui seda teistega jagada.
Olen otsustanud osaleda 04. septembril Jaansoni Kahe Silla jooksul. Mõte on üsna hull, sest jooksu pikkus on 9 km, aga minu praegune tase kindlasti alla kilomeetri. Ja aega on neli kuud...
Õnneks paistab päike ja õhus hõljub optimismi ning kõik tundub võimalik.
Pärast esimest nädalat kergeid sörke on selge, et ees ootab raske töö.