Sõber ikka abiks

Intensiivsemad treeningud enne Jaansoni jooksu on läbi. Jäänud on ainult rahulik kulgemine, et vormi hoida. Ja treeneri soovitus on - tee seda metsas, see hoiab stressi eemal.
Tõepoolest, Raeküla metsas hõljub joovastav osoon, rada vetrub rahustavalt ning autod ei tuututa. Ja ikkagi ronivad pähe kiuslikud mõtted. Aga mis siis, kui ilmataat on pühapäeval kehvas tujus ja saadab paduvihma. Siis on kindlasti palju raskem.
Selliseid mõtteid aitab vaigistada sõbranna kaasameelitamine jooksuringile. Kerge sörk, meeldiv vestlus ja ei mingit muret.

Pulsikellast on tõesti palju abi olnud

Nüüdseks on intervalljooksud läbi, sest nagu treener ütleb, ega enne pühapäeva enam midagi juurde ei treeni. See, mis on, see on.
Pulsikellast on tõesti palju abi olnud, sest kogu treenimine on üles ehitatud pulsi sagedusele ja distantsile. Tõenäoliselt oleksin ilma selle targa väikese vidinata ka üle treeninud ja piitsutanud ennast viimase piirini, sest natuke ju jõuab ikka veel. Ja pärast oleks olnud raske sellest kurnatusest väjla tulla.
Päris korralik närv on sees, et kas ma ikka suudan. Äkki ma ei jõuagi finišisse? Aga nii ei tohi vist mõelda.

Inimesed on ilusad ja head...

Avastasin praegu, et olen oma blogi kaheks nädalaks unarusse jätnud. Andestamatu lohakus, luban ennast parandada.
Inimesed on ikka tõesti ilusad ja head. Eile Jaansoni rajal jooksis minust mööda armas neiu ja pöördus minu poole: "Tere! Ma tahtsin teile öelda, et see mis te teete, on väga lahe." Nii armas! Tema jooksis küll minust oluliselt kiiremini, aga mul läks ka kohe samm kiiremaks.
Mõtlesin veel täna hommikulgi tema peale ja otsustasin, et kui näen midagi positiivset, siis ei libise sellest lihtsalt mööda (nagu tavaliselt), vaid ütlen inimestele midagi toredat. Avastasin, et see teeb ka endal tuju rõõmsaks. Kuidas ma selle unustanud olin?
Aitäh, armas neiu!

Kas ma armastan jooksmist?

Sügiseseks muutuvad ilmad panevad suvele tagasi vaatama.
Kas ma naudin jooksmist, nagu esialgu lootsin? Ei, seda küll öelda ei saa. Jooksma ei vii mind praegu mitte soov või vajadus, vaid hirmutav kuupäev 4. september. Kui Jaansoni jooks on möödas, alles siis lähen jooksma jooksmise enda pärast. Alles siis saan joosta pingevabalt ja sellises mahus, mis mõnus tundub.

Liiklus tiheneb

Alates juuli lõpust on liiklus Jaansoni rajal tihenenud. Iga päev on rohkem jooksjaid. Kõige tõenäolisemalt treenivad nad Jaansoni jooksuks.
Aega on jäänud murettekitavalt vähe. Praegu soovin küll, et saaks ühe kuu kauem treenida. Jooksmine ei ole enam lihtsalt jooksmine, lisandunud on pabistamine selle pärast, kas ma ikka finišini välja vean.