Natuke tänavavalgustust, palun!

Jookseks küll, aga probleem on selles, et juba kell 20 on kottpime ja argipäeviti võib olla nii palju kohustusi, et varem jooksma lihtsalt ei jõua. Aga Jaansoni rajal ei põle ühtegi tuld. Isegi kui julgeks sinna jooksma minna (pisargaasiga näitaks), siis võib pimedas jalad murda. Ise keeran sillalt tulles juba Aru tänavalt ära, masinatehaseni tõesti ei julge joosta. Ja varsti läheb juba kell 16 pimedaks...

Aina jookseks

Ilmad on jooksmiseks lihtsalt jumalikud. Ja üldse kogu loodus. Eile õhtul enne kaheksat võis vanalt sillalt mere poole vaadates näha suurepärast vaatepilti - punane päikeseloojangu kuma kõrvuti ulmeliselt ahta, väga madalal rippuva kuusirbiga.
Tagasi joostes oli kuu juba kadunud. Siis võis nautida uut kaunist vaadet - neoonreklaamid peegeldumas siledal jõeveel. Muidu on kallas kottpime, valgusreostuse üle küll enam kurta ei saa.

Murdepunktist üle?

Teooria, et kui alguses tuleb ennast jooksma sundida, siis hiljem hakkab see lihtsalt meeldima, peab ilmselt paika. Mingist hetkest pole see enam piinav kohustus, vaid täitsa tore tegevus. Ma võin öelda, et mulle isegi juba meeldib joosta.
Täisti häiriv oli, kui orkaan Katia sekkus aktiivselt minu trenniellu. Ta saatis paduvihma just sel hetkel, kui ma uksest välja astusin, et jooksma minna. Keerasin tagasi (tõeline sportlane muidugi nii ei teeks), aga kahju oli küll, et joosta ei saanud. Järgmisel päeval kibelesin juba varakult.

Leevendus jõusaalist

Eile läksin oma kangete jalgadega jõusaali, lootes seal oma lihased töökorda saada. See aitaski! Täna veel puhkepäev ja homme jälle rajale. Aga pühapäevasele kümnekilomeetrisele sügisjooksule siiski ei kibele, vara veel.
Loodan ilma paranemisele.

Jalad on niiii kanged

Esimeses eufoorias arvasin, et lähen järgmisel pühapäeval SEB sügisjooksule ka. Jooksin juba üheksa kilomeetrit ära, asi see siis kümme joosta!
Tänane hommik tõi mu maa peale tagasi. Trepist üles sain, aga alla väga vaevaliselt. Treener ütles juba eile, et ära järgmist päeva puhkepäevaks võta, muidu jäävad jalad kangeks. Tee rahulikult üks 5-kilomeetrine ring. Vastu õhtut läksingi. See oli nii raske! Olin eilsest veel nii kurnatud, et suutsin hädavaevu kolm kilomeetrit ära kooserdada. Enesetunne küll paranes, aga ei saa öelda, et väga märkimisväärselt.
Mis edasi?
Kõigepealt taastun. Siis tunnen lihtsalt jooksmisest mõnu. Ja eks siis paistab.

TEHTUD!!!!!

Nüüd on see tehtud! Kui aus olla, siis hirm jooksu ees oli liiga suur, tegelikkuses see ei olnud nii raske. Võib-olla oli abi sellest, et laadisin eile õhtul MP3-e särtsakaid sambarütme täis ja need hoidsid meeleolu üleval. Igatahes, oma üllatuseks, finišeerusin ma juba 1,14 ja esialgne hirm, et finiš suletakse enne, kui ma kohale jõuan, osutus asjatuks. Sellepärast pole mul ka fotot finišist. Ütlesin lastele, et ega ma enne 1,25 ikka kohale ei jõua, pange selleks ajaks fotokas valmis ja nad magasid mu lihtsalt maha.
Olen väga rahul. Suured tänud treenerile! Samuti kõigile toetajatele. Pulsikell ütles, et kulutasin 700 kcal. Super!

Sõber ikka abiks

Intensiivsemad treeningud enne Jaansoni jooksu on läbi. Jäänud on ainult rahulik kulgemine, et vormi hoida. Ja treeneri soovitus on - tee seda metsas, see hoiab stressi eemal.
Tõepoolest, Raeküla metsas hõljub joovastav osoon, rada vetrub rahustavalt ning autod ei tuututa. Ja ikkagi ronivad pähe kiuslikud mõtted. Aga mis siis, kui ilmataat on pühapäeval kehvas tujus ja saadab paduvihma. Siis on kindlasti palju raskem.
Selliseid mõtteid aitab vaigistada sõbranna kaasameelitamine jooksuringile. Kerge sörk, meeldiv vestlus ja ei mingit muret.