Tunnen jooksust puudust

Kes oleks võinud arvata, et hakkan jooksust puudust tundma... Treener ei luba pikemat distantsi kui 5 kilomeetrit ja sellestki tuleb pool käia. Tahaks rohkem! Aga trauma tuleb välja ravida. Teine variant on trenn jalgrattal, kuid jooksmine on mulle juba rohkem meeldima hakanud. Kannatust!

Taas eetris

Lõpuks ometi on arvuti remondist tagasi. Treeninguid selle puudumine muidugi ei seganud.
Olen nüüd nädala treeneri näpunäidete järgi treeninud ja mulle meeldib. Nüüd on trennis vaheldus - erinevad distantsid, erinevad kiirused, puhkus ja ... jalgratas.

Väike(?) vastik trauma

Nüüd on juba viis päeva sellest, kui maastikujooksul põlve vigastasin. Algul tundus, et midagi hullu ei juhtunudki ning läksin järgmisel õhtul seitset kilomeetrit jooksma. Aga järgmisel päeval ei saanud hästi käiagi.
Nüüd on juba tunduvalt parem, eile jooksin väikse tiiru, aga vist oli vara veel. Peaksin seda pealesunnitud treeningpausi võtma kui puhkust, aga ootan juba kannatamatult, millal jälle jooksma saan.

Reaalsus

Reaalsus on karm, nagu tavaliselt.
Eile tuli mõte, et osaleks tavapärase trenni asemel hoopis Meremiilijooksul. Saaks teada, mis tunne on, kui stardis kõik eest minema pühivad ja eks väike lootus oli ka, et ehk ma ikka päris viimaseks ei jää. See lootus oli muidugi asjatu.
Stardis kõik jooksidki lihtsalt mu eest minema. Eks ma püüdsin tubli olla ja mitte maha jääda ja lõin pulsi kohe alguses lakke ning joosta enam eriti ei jaksanudki. Kui poole peale hakkasin jõudma, siis isegi mõtlesin, et tagasi ma siit lipu juurest küll enam joosta ei suuda. Aga seal olid sellised toredad ergutajad: " Ära jää seisma, suudad küll veel!! Hinga!" Jooksin siis edasi. Aitäh neile! Nõme oleks olnud nii lühikest distantsi pooleli jätta. Igatahes finišeerusin uhkes üksinduses.
See oli siiski asjade normaalne käik, sest olen harjutanud aeglases tempos pikemaid vahemaid ning pulssi pole üle 140 eriti lasknud.
Ja nüüd jälle trenni, sest Jaansoni jooksul tahaks finišeeruda enne kui kohtunikud koju lähevad!

Aroomiteraapia

Pühade ajal kaotatud vorm hakkab tasapisi taastuma, tänane kuus kilomeetrit ei olnud juba enam nii raske. Õnneks on jooksmine praegu nagu aroomiteraapia, sest aedades õitsevad jasmiinid. Minu lemmiklõhn!
Paraku hõljub aedadest ka isuäratavaid grillimise lõhnu ja see on juba aroomipiinamine.