Tempo?

Tempoga on küll pahad lood. Olen siiani üritanud ainult distantsi pikendada ning kiiruse madala hoidnud.
Eile peale tööd oli selline tunne, et kohe kuidagi ei viitsi pikka ringi joosta. Siis tuligi päästev mõte, et teen lühidalt, 2,5 km ja hoopis tõstan tempot. See tekitas sellise lootusetuse tunde, et olen jälle alguses tagasi. 2 km aeglast jooksu pole mingi probleem ja, et ikka lõpuni välja vedada, jätsin oma lõpuspurdi viimasele 500 meetrile. Sellest realiseerus umbes 300 m, viimase lõpu pidin käima. Masendav!
Tuleb edasi treenida.

Jooks on parem kui kohv

Nüüd ma olen ikka juba päris kindel, et hommikune jooksuring äratab ja ergutab oluliselt paremini kui tass kohvi. Kohvi juua on muidugi mõnusalt mugavam, aga jooks on jälle palju effektiivsem. Kui see ainult nii raske töö ei oleks! Ja võttis ainult poolteist kuud, et sellest aru saada. Ma olen väga tänulik mõttevälgatuse eest, hakata sellise "lollusega" tegelema!

Uus tase - 5km

Järgmine kilomeetripost on murtud!
Kuigi ma viimasel kilomeetril nii ebainimliku häälega ähkisin, et inimesed juba eemalt mind kuuldes rajalt kõrvale hüppasid. Mis sest, et normaalne näovärv taastus alles kahe tunni pärast. Ikkagi pool distantsi on juba jõukohane!
Ja see on aega võtnud poolteist kuud. Ning üle kolme kuu on veel ees. Kui aus olla, siis ma arvasin, et see saab palju raskem olema. Meeleolu on ikka väga lilleline ja optimism laes.
Kuigi vanarahvas ütles, et see lind, kes hommikul vara laulab...

Igas töös peitub alati üks suhkrutükk...

Kuigi jooksmine on minu jaoks endiselt raske töö, on sellega kaasnenud ka esimene boonus. Selle jaoks tuli lihtsalt rajale minna hommikul kell 6. Kõlab küll täieliku masohismina, aga just sel ajal on kõige tõenäolisem kopraperet askeldamas näha. Selline vaatepilt on küll väärt mõningast enesepiinamist. Isegi korduvat.

Sõber abiks

Nüüd on siis esimene ületreenimine ka seljataga. Trenn ilma ühegi puhkepäevata viib lõpuks kurnatuseni, vähemalt minu taseme juures. Pidin taastumiseks kolmepäevase pausi tegema. Ja peale pausi rajale minna oli nii raske!
Raske on olnud kogu aeg, ei ole veel olnud sellist tunnet, et hurraa - nüüd saab jooksma minna. Aga peale pausi tuli ennast eriti sundida. Tore, kui on selline sõber, kes jooksma tuleb ja aitab motivatsiooni üleval hoida! Isegi, kui koos ei jookse mõtled ikka, et tema oli nii tubli ja hommikul jooksis, pean ka minema.

Ilmataat on pahur vanamees

Täna jäin joostes jälle vihma kätte (juba teist korda). Riided said märjaks ja külm hakkas. Siis tulid küll sellised mõtted pähe: "Mida ma teen? On mul seda vaja?"
Tuleb vist parem varustus muretseda, eks seda vihma tuleb suve jooksul veel.

Ühildamine

Kas saab ühendada jooksu mõne muu tegevusega, et aja kulu oleks väiksem ja trenn ikka kindlalt tehtud saaks?
Esimene õnnestunud kombinatsioon oli samaaegselt jooksmisega koera jalutada. Koerale meeldib. Iga kord, kui ma esikusse lähen, istub ta lootusrikka näoga mu jooksutossude kõrvale.
Järgmine ühildamine oli poodijooks. Sõbrad helistasid, et tulevad grillima. Vaja oli ainult paar pakki grillvorsti ja jooksuring oli ka veel tegemata ning ei tahtnud endale õhtul öelda, et trenn jäi tegemata, sest külalised käisid. Terve nädala toidukraami muidugi joostes ära ei too ja pood peab ikka sobivas kauguses olema.
Võimalusi on kindlasti veel - jooks kooli või lasteaeda (siis ikka see ots, kui last kaasas pole), jooks töölt koju ja miks mitte ühildada sõbrannaga klatšimist jooksuga.