Järgmine kilomeetripost on murtud!
Kuigi ma viimasel kilomeetril nii ebainimliku häälega ähkisin, et inimesed juba eemalt mind kuuldes rajalt kõrvale hüppasid. Mis sest, et normaalne näovärv taastus alles kahe tunni pärast. Ikkagi pool distantsi on juba jõukohane!
Ja see on aega võtnud poolteist kuud. Ning üle kolme kuu on veel ees. Kui aus olla, siis ma arvasin, et see saab palju raskem olema. Meeleolu on ikka väga lilleline ja optimism laes.
Kuigi vanarahvas ütles, et see lind, kes hommikul vara laulab...
No comments:
Post a Comment