Ilmad on jooksmiseks lihtsalt jumalikud. Ja üldse kogu loodus. Eile õhtul enne kaheksat võis vanalt sillalt mere poole vaadates näha suurepärast vaatepilti - punane päikeseloojangu kuma kõrvuti ulmeliselt ahta, väga madalal rippuva kuusirbiga.
Tagasi joostes oli kuu juba kadunud. Siis võis nautida uut kaunist vaadet - neoonreklaamid peegeldumas siledal jõeveel. Muidu on kallas kottpime, valgusreostuse üle küll enam kurta ei saa.
Mina natuke pelgan pimedas joosta, eriti vana maasinatehase juures. Pisargaas on igaks juhuks kaasas..
ReplyDeleteTäitsa nõus!
ReplyDelete