Avastasin praegu, et olen oma blogi kaheks nädalaks unarusse jätnud. Andestamatu lohakus, luban ennast parandada.
Inimesed on ikka tõesti ilusad ja head. Eile Jaansoni rajal jooksis minust mööda armas neiu ja pöördus minu poole: "Tere! Ma tahtsin teile öelda, et see mis te teete, on väga lahe." Nii armas! Tema jooksis küll minust oluliselt kiiremini, aga mul läks ka kohe samm kiiremaks.
Mõtlesin veel täna hommikulgi tema peale ja otsustasin, et kui näen midagi positiivset, siis ei libise sellest lihtsalt mööda (nagu tavaliselt), vaid ütlen inimestele midagi toredat. Avastasin, et see teeb ka endal tuju rõõmsaks. Kuidas ma selle unustanud olin?
Aitäh, armas neiu!
No comments:
Post a Comment