Reaalsus on karm, nagu tavaliselt.
Eile tuli mõte, et osaleks tavapärase trenni asemel hoopis Meremiilijooksul. Saaks teada, mis tunne on, kui stardis kõik eest minema pühivad ja eks väike lootus oli ka, et ehk ma ikka päris viimaseks ei jää. See lootus oli muidugi asjatu.
Stardis kõik jooksidki lihtsalt mu eest minema. Eks ma püüdsin tubli olla ja mitte maha jääda ja lõin pulsi kohe alguses lakke ning joosta enam eriti ei jaksanudki. Kui poole peale hakkasin jõudma, siis isegi mõtlesin, et tagasi ma siit lipu juurest küll enam joosta ei suuda. Aga seal olid sellised toredad ergutajad: " Ära jää seisma, suudad küll veel!! Hinga!" Jooksin siis edasi. Aitäh neile! Nõme oleks olnud nii lühikest distantsi pooleli jätta. Igatahes finišeerusin uhkes üksinduses.
See oli siiski asjade normaalne käik, sest olen harjutanud aeglases tempos pikemaid vahemaid ning pulssi pole üle 140 eriti lasknud.
Ja nüüd jälle trenni, sest Jaansoni jooksul tahaks finišeeruda enne kui kohtunikud koju lähevad!
Milline su nädala treenimise kava välja näeb?
ReplyDeleteKui sa iga kord uhad sama tempoga üht ja sama maad, siis on see tegevus pea mõttetu, sest areng on sellisel juhul väga aeglane ehk suisa olematu. Kui tahad arengut, siis pead oma organismi "ehmatama" ehk vahele teed lühemaid maid, aga kiirema pulsiga kui see nimetet 140 lööki. Lisaks, tee muud ka kui ainult sörgid-jooksed. Käi näiteks kord nädalas ujumas ja/või jalgrattaga sõitmas.
Aitäh nõuande eest! Tunnen ise ka, et arengut vähe. Vaatan lähipäevil spetsialistiga treeningplaani üle, siis juba täpsemalt.
ReplyDelete